Haridustehnoloogia ajalugu

Ülesanne nr 1 “haridustehnoloogia ajalugu”, mille leiad SIIT.

Kasutan siin mõtteid “Molnar, A. (1997). Computers in Education” artiklist ja reflekteerin loetut selle põhjal.

Esiteks, kui põnev ja kaasahaarav algus artiklile. “Accidental revolution” ehk juhuslik revolutsioon. Mõistan seda selliselt, et suured asjad, mis ajaloos juhtuvad, ei ole alati mõeldud olema revolutsioonilised ning suure tähendusega, osad võivad ka seda olla juhuslikult. Siin artiklis küll on välja toodud, et arvutite kasutamine hariduses on sedasi teatud ühiskonna osa poolt nähtud, kui “juhuslik revolutsioon” aga tegelikult, millegi nii suurega rinda pistes ja tehes reaalseid ja kindlaid samme arvutipõhisteks tegevusteks klassiruumis ja üleüldse ühiskonnas, ei saa olla juhuslik vaid pigem otsus, mis arenes nii kaugele.

Teiseks, kui ma lugesin artiklit, mis on kirjutatud aastal 1997 (!!!), tõin ma palju paralleele tänapäevaga ja tegelikult unustasin kohati ära, et ei räägita tänasest hetkest. Toon siinkohal näite, kus artiklis kirjeldati seda, kuidas film, raadio, televisioon ja arvutid on loonud informatsioonirikka ühiskonna. Praegu võib ilmselt uuema generatsiooni valguses välja jätta raadio ja juba ka televiisori ja asendada massimeedia tarbimisvahendina telefoni ning sealsed rakendused aga sisuliselt räägime me 27 aastat hiljem samast fenomenist. Selle sama mõtte juures toodi välja ka, kuidas õpetajad ja kool ei ole enam kõige suurem osa teadmiste ja info hankimisel. Siinkohal võib jällegi paralleele tuua tänapäevaga. Ma ei taha siin hetkel pikalt peatuda info kvaliteedi küsimuses, sest see oleks juba omaette teema. Üks info pärineb turvalisest allikast, teise jaoks tuleb vaeva näha, et selle turvalisuses kindel olla.

Aga nüüd sisulisemaks. Ma olen eelnevalt bakalaureuse tasemel “haridustehnoloogia õppeprotessis” aines põgusalt kuulnud haridustehnoloogia ajaloost aga sisuliselt ei mäleta ma sellest midagi. Üldiselt aga tean, et Eestisse jõudis esimene arvuti JUKU ja on toimunud mõned märkimisväärsed arengud nii e-õppes, tehisintellektis või ka virtuaalreaalsuses aga mis hetkel need alguse said – ei teadnud enne. Virtuaalreaalsuse kohta ma teadsin, et see ei ole kõige uuem leiutis, nagu inimestele tundub. See tuli välja ka artiklist, kus kirjeldati virtuaalreaalsust, kus õppija kogeb midagi väljamõeldut, justkui nagu see oleks päris ja kuidas seekaudu õpitakse.

Virtuaalreaalsus ning tehisintellekti areng ja selle tulevikusuunad on mind huvitanud viimasel ajal palju. Osalesin 2024 kevadel Erasmus+ rahuvsvahelisel virtuaalreaalsuse koolitusel, kus kasutasime virtuaalseid keskkondi mitteformaalse õppe läbi viimiseks. See oli väga põnev kogemus ja arutelu all oli pidevalt – kuhu me nendega edasi jõuame.

Artiklis räägiti ka sellest, kuidas teaduse ja teadusartiklike tootmine (võib ilmselt siinkohal nii öelda) on olnud massiline pärast arvutite ja andmebaaside tekkimist. Ta tõi näitena, et iga-aastase biomeditsiini artiklite ja teadustöö lugemiseks kuluks 22 sajandit või aasta keemia artiklite lugemiseks seitse sajandit. See ilmestab teaduslike teadmiste baasi suurust. Kasutades ülikooli aastate jooksul mitmeid baase artiklite lugemiseks, ei ole kunagi mõelnud, et nende hulk on tegelikult tohutu ja kui arvestada, et erinevaid andmebaase ja teemasid on palju. Rääkimata sellest, et teadlased arendavad edasi algupäraseid materjale, loovad uusi seoseid varasemaga ning toovad seeläbi jällegi uut teadmist. Isegi loon magistriõpingute lõpus lõputöö, kus kasutan andmebaasidest saadud informatsiooni ja loon selle põhjal uue vaate varasemale teemale.

Rääkides õppetöös kasutatavatest vahenditest, siis ta viitas artiklis James Kulik’i leiule, et arvutipõhise õppe tulemusena väheneb eesmärkide saavutamiseks kulunud aeg ühe kolmandiku võrra ning edukus tõuseb 10 protsendilt 20-le. Ta tõi hiljem ka näite, kuidas KidsNet keskkonna abil (mis keskendus teadusele ja eelkõige joogivee kõlbulikkusele ning õhusaastele) õpilaste huvi ja tahe õppida teadust, kasvas.

Molnar tõi artiklis välja, et haridus on küll pidevas muutuses aga see ei muutu piisavalt kiiresti ning tulevikus oleme rohkem sõltuvad arvutitest ja telekommunikatsioonist hariduses ja töökohtades. Ma olen täiesti nõus ja sellekohased tõendid on tegelikult juba olemas. Ma kirjutan seda postitust 27 aastat hiljem, arvutisse, veebilehele, mille olen loonud ning mida kasutan oma õppetöös. Ma ei saa sisuliselt oma tööl midagi teha, kui ma ei kasuta selleks arvutit. Sama kehtib ka igapäeva toimingutest – suhtlus, arvete tasumine, uudiste tarbimine jne.

Kokkuvõtteks, on mitmed protsessid arvutite kasutamisega hariduses juba ajalooliselt käima lükatud, mida on nüüdseks juba pikalt kasutatud ning ma ei leia ühtegi head põhjendust, miks neid mitte edasi kasutada. Kooli keskkonnas peame me sellest rohkem rääkima, endid rohkem harima ning seeläbi ka õpilastele edasi jagama. Ma leian, et õpilaste digipädevuste arendamine ja hariduses tehnoloogia kasutamine on oluline, sest see suurendab noorte konkurentsivõimet tööturul ning pakub uusi ja kaasaegseid töötingimusi töökohtadel. Samas ei tohi unustada ka artiklis välja toodud mõtet, et “me oleme rohkem sõltuvad massikommunikatsioonist” ning leidma hea tasakaalu päriselu ja virutaalmaailma vahel. See on katsumus, tõsi.

Molnar, A. (1997). Computers in Education. A Brief History. The Journal.

#opikeskkonnad