Kaks tundi. Algkoolis.
2. märts (2 tundi).
Tegevused
Viimastel tundidel tegime viimase kahe grupiga Lego Spike 2 tundi. Sellega sain mina ringi peale ehk kogu oma teema õpilastele edasi antud. Tunni ülesehitus oli sama, nagu kirjeldasin seda praktika kolmandal nädalal: https://miksmitte.eu/praktika-kolmas-nadal/
Tunnikava LePlanneris: https://www.leplanner.ee/en/edit/5673
Tunnikava tabelina: https://docs.google.com/document/d/16k611OYHkGhihOQ3tYVIXhFkBsxb5LgTESC99CqnIeU/edit?usp=sharing
Refleksioon
Andsin oma viimased kaks informaatika tundi algkoolis.
Ühes tunnis olid õpilased väga teistsuguses meeleolus. Nad olid kärsitud, väga ülevas meeleolus ja tekkisid pinged õpilaste vahel. Mulle tundus, et need pinged tulid tegelikult tundi kaasa ja eskaleerusid. Olen ka varasemalt tundide jooksul ise gruppe moodustanud või paarilisi, otsustasin seda ka sel korral teha. Ühes tunnis tuli see väga hästi välja, õpilased hakkasid koos tööle ja said väga kiiresti ülesande tehtud. Teises tunnis aga tekkis draama ja küsimused: miks ta peab meiega olema, me ei taha teda, ma ei taha nendega olla jne. Mõtlesin kiirelt, kuidas olukorda lahendada. Alguses ei suutnud midagi välja mõelda ja ütlesin, et vahel peame tegema koostööd inimestega, kes meile ei meeldi või kellega me ei taha koos töötada aga seda on siiski vaja teha. See muudkui eskaleerus selles grupis, ei osanud nad koostööd teha, üksteisega arvestada jms. Üks õpilastest ka hakkas nutma ja oli väga pettunud. Ühel hetkel otsustas juhendaja (kes õpilasi rohkem tunneb) õpilase tunnist välja viia ja vestles temaga, kui ma samal ajal teistega edasi töötasin. See aga kahjuks suuri tulemusi ei andnud, õpilane küll rahunes veidi maha aga tunni lõpuni käis seal grupis üks suur nääklemine ja üksteise süüdistamine. Vestlesin grupiga korduvalt, tõin analooge päriselust, proovisin neid rahustada ja seisin juures, et üksteisega arvestamine toimiks. Tunni lõpus nad ei jõudnudki oma ülesandega lõpuni, sest neil läks rohkem auru sellele, et üksteist süüdistada. Tõin selle neile välja ka, et “näete, selle omavahelise jagelemise peale kulus teil nii palju tunniaega, et te ei jõudnudki lõpuks oma ülesannet valmis, kuigi olite kolmekesi”.
Pärast tundi olin ma nii väsinud. Täpselt sama nagu eelmisel nädalal. Nagu tühjaks pigistatud sidrun. Istusin maha ja küsisin juhendajalt, et kas ma oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. Ta rääkis, mida nad õpilasega uksetaga rääkisid: “sa pead ka teiste õpilastega koostööd tegema” jms. Rääkis ka oma kogemust (ta on klassiõpetaja), et tema tõstab klassis iga natukese aja tagant paarilisi ümber, et tekiks harjumus ka teistega koos töötada. Kahjuks iga õpetaja ei pööra nii palju rõhku koostööoskustele ja tegelikult on seda nii asendades kui ka nüüd praktikat tehes näha olnud.
Ma usun, et see andis mulle väga väärt kogemuse, mida edaspidi meeles pidada ja sellest õppida. Oskust tuua õpilasi tagasi ja panna rohkem rõhku koostööle. Kindlasti leida viise, kuidas koostööoskusi igas tunnis õpetada. Lühikese praktika jooksul on seda üsnagi keeruline teha, sest õpin alles õpilasi üldse tundma ja juba tegelikult lõppeb ära ka. Praegu oleks just see koht, kus ma nende tundide pealt saan aru, et õpilased vajavad rohkem sotsiaal-emotsionaalsete oskuste ja koostööoskuste arendamist ja teeksin vastavad sammud, et neid järgmistes tundides arendada.
Viited
Gibbs, G. (1988). Learning by Doing: A guide to teaching and learning methods. Birmingham: SCED.
Lisa kommentaar